E. Eriksoni teooria (ül. 3)

Esimene tase

Kõik algab beebidel siis suuliselt tundlikust tasemest. Umbes esimesed poolteist aastat elust. Ülesandeks on inimesi usaldama  hakata ilma umbusaldust ära kaotamata.

Kui ema ja isa suudavad vastsündinule anda natuke stabiilsust, tuttavaid asju ja järjepidevust, siis lapses tekib tunne, et maailm, eriti sotsiaalne pool, on suht turvaline koht olemiseks ja et inimeste peale võib loota ja nad sind armastavad. Vanemate õpetuste järgi õpib laps ka oma keha tundma, eriti neid bioloogiliselt pakilisi asju.

Kui vanemad on ebakindlad ja saamatud või tõukavad lapse eemale, teevad talle haiget, kui neil on muud tähtsamad huvid, siis laps muutub umbusklikuks. Ta muutub inimeste suhtes kartlikuks ja tekkitab endale hulga eelarvamusi.

 See ei tähenda et vanemad peaksid perfektsed olema. Tegelikult on vanemad kes liiga palju last kaitsevad ja ta juurde jooksevad iga pisimagi asja pärast, tekitavad lapses puuduliku kohanemisvõime kalduvusi (maladaptive tendency), Erikson kutsub neid meelte mittekohanemiseks (sensory maladjustment). Lapsed on liiga usaldavad, ei usu et keegi neile kunagi haiget teeks ja võtavad kõik oma alateadlikud kaitserefleksid kasutusele, et oma ülioptimistliku maailmavaadet säilitada.

 Veel kehvem on muidugi kui laps kedagi ei usalda. Neil tekivad kuritahtlikud kalduvused (malignant tendency) ja nad tõmbuvad endasse, millega kaasnevad depressioon, paranoiad ja vahest ka hullumine.

 Kui aga õige tasakaal leitakse, tekib lastel voorus nimega lootus. Usk, et isegi kui praegu asjad halvasti on siis lõpuks need ikkagi paranevad. Üks märke et lapse areng läheb õiges suunas on see, et ta ei ole väga mures kui ta vajadusi koheselt ei rahuldata: “Emme ja issi ei pea olema perfektsed – ma usaldan neid piisavalt, isegi kui neid praegu siin ei ole, küll nad kohe tulevad, isegi kui praegu on hästi vastik ja paha, küll natsa aja pärast kõik saab korda”. Sama oskus on hilisemas elus vajalik et elu probleemidest, nagu purunenud armastus ja aeglane karjäär, ilusti üle saada.

Lühikirjeldus

Umbes esimesed poolteist aastat on beebi ülesandeks õppida usaldama, ilma umbusaldust kaotamata. Vanemad loovad beebile stabiilse ja turvalise keskkonna. Vanemate käitumine mõjutab lapse käitumist palju. Laps loob ümbritsevast keskkonnast endale pildi ja käitub edaspidi vastavalt sellele. Kui teda ei ümbritse turvalisus siis ta ei õpigi kedagi usaldama ja ta loob endale hulga eelarvamusi. Liiga turvaline keskkond ei ole ka hea, sest siis ei oska laps arvatagi, et teda kuskil mingi oht ootab (liigne usaldamine). Kui aga lapsel usaldus täiesti puudub siis tal võivad tekkida kuritahtlikud kalduvused ja nad tõmbuvad endasse. Seega tuleks last õpetada usaldama ja umbusaldama.        

Vanemad ei tohiks hoida lapsi „vati sees“. Laps alles avastab enda ümber maailma ja talle ei tohiks seda keelata. Mina olen näinud vanemaid, kes tänu oma hirmudele sisendavad neid edasi ka lapsele. Räägivad, et koerad on kurjad ning hammustavad, kõik putukad ja ämblikud on jubedad jne-jne. Pole siis ime, et laps on kartlik, kui teda on pisikesest peale korralikult hirmutatud.

                                                                                                                                                        Kasutatud kirjandus : http://www.siilats.ee/psych/ERIK%20ERIKSON.htm